A Travellerspoint blog

Täitunud unistus

2 aastat vanemaks

sunny 22 °C

Kell on 17. Pärast väsitavat linnaskäiku memmega tahab ta veidi puhata. Väljas on valge.
Komplekteerin staffi, mis peaks olema võimalikult kogu-aeg minuga.
Pesen juukseid ja lähen neid välja loodusliku fööniga kuivatama. Kaasa võtan kindlasti fotoka. Mobiili võtan selleks, et kui Sandra mind kätte saada tahab, oleksin saadaval. Ja pangakaardi koos oma ühekordsete internetipanga paroolidega juhuks kui Sandra millegipärast peaks Hispaanias kohe raha vajama. Oma tugeva vöökoti tagataskusse ka äsja pangas vahetusrahana saadud 8000 Keenia šillingit, millega homme hommikul safarile sõidan 10-ks päevaks. Hotell on nelja tärniga ja täiesti turvatud. Väravast saab välja läbi turvameeste ja tõkkepuu. Sõbralikult uurivad nad , kuhu ma lähen. Supermarket oli sobiv vastus.
Minu plaan: uurin veits lähedalolevaid tänavaid ja poodi ning suhtlen tavapäraselt kohaliku tavakodanikuga. Kõnniteid ei ole - inimesed ukerdavad konarlikel olematutel kraavikalduvatel teepervedel, võimalusel autoteel. On soe ja mõnus, tunnen end hästi, et saan jälle vabalt ja muretult liikuda kohaliku rahvaga ühes rütmis.
Tee keerutab mäkke. Rahvast käib vähe. Teel ühe ilusa suure kristliku kiriku hoovil on just lõppemas rahvarohke pulmatseremoonia. Lootuses leida sealt veel enne pimenemist huvitavaid pildistamisobjekte jalutan lahkuva ülipidulikult riietatud rahva hulka. Keegi ei imesta minu sealoleku üle. Lauale on laotatud päevapiltniku päevatöö sündmuse käigust ja seltskonnast ning sõbralik fotograaf tutvustab piltidelt ka õnnelikku noorpaari. Telkides käib juba vilgas koristustöö. On juba liiga hämar, et pildistada ja pimeneb kiiresti.
Lähen oma supermarketit otsima, et olla tuttav kohaliku toidumaailmaga. Küsin vastutulijatelt aeg-ajalt kaupluse kohta. Juhatatakse edasi. Liiklus on siin vasakpoolne - valin vastassuuna,et vastutulevate autodega paremini toime tulla. Ongi juba kottpime. Valgust annavad vaid liiklusvahendite laternad kui nad mööda juhtuvad sõitma. Musta nahaga inimesed ei ole nii pimedas hästi nähtavad. Kummaline tunne. Natuke kõhe. Inimesed oma mustade nahkadega eristuvad pimedast halvasti. Tahaksin millegipärast varju panna oma kaelasrippuva fotoka . Mahutan ta vöökotti ja keeran vöökoti oma liiganähtavast asendist selja taha vesti varju. Pole ju mõtet endale ise ohtu tekitada. Taksojuhid on ühes tänavatupikus punti kogunenud ja kõnetavad sõbralikult. Tunnen end siiski hästi. Jah - pood on sealpool küll. Jõuan uude , moodsasse linnaossa, kuid rahvast kõnnib siin haruharva. Pärast liiga pikka tulutut kõmpimist kohtun kahe naisega, kes ei tea küll midagi siinkandis olevas supermarketist. No nii - nüüd mulle aitab - tahan tagasi minna. Jõudnud tagasi taksojuhtideni pakuvad nad mulle küüti, sest jalutada polevat turvaline. Teadagi, naeran omaette, kui tööd ei ole kõlbab ju valget turistigi kasvõi nurga taha hotelli sõidutada kalli raha eest. Tänan sõbralikult ja ütlen, et ma ei karda. Varsti olengi hotelli juures tagasi. Kell on alles 7. Turvameestelt saan teada, et nad sulevad värava alles 11PM ja otsustan edasi mäest alla jalutada. Ei saa ju olla, et siinkandis ühtegi toidupoodi ei ole, muutun jonnakaks. Turvamehed väidavad, et all pole ühtegi poodi ja üleüldse ärgu ma mingu üksi alla linna - see pole turvaline. Kahtlustan neid jälle ohu ülevõimendamises ja jalutan kartmatult pimedusse. Koperdan mööda konarlikku teeperve - ma ei saa aru, miks ma selle taskulambi kodust Keeniasse tõin kui mul teda praegu kaasas pole? Autotulede valguse abil jõuan õnnelikult mäest alla tiheda kahesuunalise kuuerealise liiklusega tänavale. Kohaliku rahva eeskujul kasutan ära liiklusummikuid ja pääsen nii üle tänava. Tore! Siin on ju kõik poed olemas. Miks turvamehed ei teadnud? Siin on ju megasuur ja moodne supermarket Nakumatt! Siin on kõike. Veedan aega, uurin asja, valin omale suure jogurti ja peotäie babybanaane. Viin neid banaane memmelegi - tean, et need on kõige paremad - hea punkt tema hotellitoas söödud supile. Pildistan oma firma toodetega täidetud korrektseid poeriiuleid. Suhtlen meeldivalt ühe puuvilju ostva meesterahvaga ja müüjatega. Maksan kassas oma jogurti ja banaanid ning hakkan neid kohe hävitama. Ületanud juba hõredamaks jäänud liiklusega tänava jõuan oma pimedale ülesmägeteele, mis lõppebki hotelli väravas. Käigupealt lõpetan jogurti ja söön ära 2 banaani. Muretu ja mõnus on olla. Kott tühja topsi ja ülejäänud banaanidega käes kuulen kedagi tulemas. Vaatan - 2 musta noormeest tulevad mäest üles. Kuna nende käik on kiirem, astun teelt eest, et neid sõbralikult mööda lasta. Üks möödunud noormeestest astub põõsastesse oma loomulikke vajadusi õiendama ja ma ei pane talle seda kasvatamatust pahaks. Teine noormees astub diskreetselt edasi ja pöördub koos suurte ilusate agaavide vahele jäävate üksikute kõnniteeplaatidega vaskule. Üritades kiiremini ebamugavast olukorrast eemalduda astun sama teed. Agaavide vahele seisma ja sõpra ootama jäänud noormehest usalduslikult möödudes lööb tema tugev käsivars mulle äkki ümber kaela. Haare on tugev ja õhku jääb väheks. Eiiiiiiiiiiiiiiiii!!!!!!!!!! Rabelen haardest välja maha ja hakkan röökima, tõmbun kaitseks kägarasse ja jõuan mõelda, et ma olen alati arvanud, et mul ei tule sellises olukorras hirmust kurgust piiksugi välja , aga ma RÖÖGIN! Röögin täiega, olen kägaras, kaitsen oma vööd, nemad rebivad vöökotti. Mu pükste värvel tuleb lahti. Tõmban end veel rohkem kerra ja kisan kogu oma sisemuse välja kuni tunnen , et ka mu põis jookseb tühjaks. Kas nii need lõpud siis käivadki? Vöökoti rihm on tugev. Püksid on lahti. Ma röögin. Tunnen, et kott tuli lahti ja üritan seda tulutult kinni hoida. Kott käes põgenevad kutid häälekalt ärevalt omavahel sõneledes pimedusse üle teiselpool teed oleva tühermaa aia. Kohe olen ma püsti.
Pimedusest Inglise saatkonna hoone poolt ilmub turvamees ja meie hotelli aiale lausa mitu. Nad kõik kuulsid. Kuid kõigil on oma tööpiirkond. Tulen valguse kätte ja teatan neile, et mind rünnati. Kas ma olen viga saanud? Mu suu veritseb - olen end oma hammastega ilmselt vigastanud. Olen märg ja värisen. Šokk. Nad talutavad mu hotelli fuajeesse.
Analüüsin, mida nad saagiks said ja palun kiiresti end ühendada Hansapangaga. Kiiresti siin riigis aga ei tähenda kaugeltki seda, mis me arvame. Ühenduse loomise asemel Hansapangaga ühendatakse mind Visa International kaardikeskusega, kellel võtab kaardi sulgemine tüki küljest. Minu nimest ei saa ta aru kuigi räägime tähthaaval ja raiskame kallist aega ja hotelli raha. Palun lõpuks, et ta ühendaks mu Eesti Hansapangaga. "Ok,I do it for you" Lõpuks see õnnestub. Kaart saab kinni pandud.
Nüüd soovin politseile avaldust teha. Politsei on sõitnud objektile ja jaoskonda on mõtet sõita alles natukese aja pärast.
Niisiis oli saabunud aeg minna tuppa ja memmele toimunust aru anda. Ta on juba ammu muretsema hakanud. Muidugi on sellega öörahu rikutud. Pesen end puhtaks. Kaelal on punased jäljed. Õlal on kriimustused. Ranne annab tunda ja üks nimetissõrm. Alahuul on seest katki. Aga ma olen siin. Memm kallistab ja teeb mulle kuuma meevett. Saan puhtad riided selga, pesen teised puhtaks. Hotellipoolne auto koos saatjaga sõidutab mu politseisse. Jaoskond on ülialgeline. Ametnik kirjutab kõik üles ja lubab 10 päeva jooksul valmis dokumendi saata hotelli mind ootama. Mingit lootust pätte tabada siin riigis polevat. Ka hotellipoolne saatja lubab dokumendi kättesaamise eest vastutada. Mis mul muud üle jääb kui uskuda.
Tagasi hotellis leian muidugi mitteuinunud memme. Visklen ka ise küljelt küljele ja elan taas ja taas läbi kogetud õudu. Närvidega on midagi korrast ära - käin iga tunni tagant põit tühjendamas. Magamisest ei tule midagi välja.
Riietun ja lähen tagasi fuajeesse. Leian internetist EMT numbri ja tellime kõne. Sulgen oma mobiiltelefoninumbri.

Hommikul safaribussi oodates parandan ära oma soojas tuules kuivanud püksid ja sõidame reisikorraldaja linnabüroosse. Ma märkan imestusega, et möödudes turvalises bussis öiste juhtumuste paigast kardan ma sinna pilku lasta...

Maksame ära oma safariraha, jätame mittevajalikud dokumendid seifi ning koos 5 erinevast rahvustest safarihuvilisega saame omale juhiks Patrickù. "So, now we `ll be like a big family" . Hinge ja psüühhikat turgutavad päevad võivad alata.

Posted by divinata 11:53 Archived in Estonia Comments (0)

(Entries 1 - 1 of 1) Page [1]